Pühapäeval Prantsusmaal sõidetud 108 km pikkuse GP Bohas lõpetas kohalikku amatöörklubi Team ProBikeShop St Etienne Loire esindav Mihkel Räim 11. kohaga.

Võidusõit toimus 9 km pikkusel ringil, mida ratturitel tuli võtta 12 korda. Igal ringil oli ka pisike tõus, pärast käis tee üles-alla. Teisel ringil sai Mihkel Räim koos 24 ratturiga eest ära, seis oli hea ja saarlane tundis end tugevana.

Jooksikute grupis tehti normaalselt tööd. „Asi tundus okei olevat, sest koos minuga oli üks tiimikaaslane ka veel,“ rääkis Räim.

„Viis ringi enne lõppu tuli tagant veel kümme meest järgi ja siis hakkas nn sõda. Oli palju rünnakuid, sõidu üle kadus kontroll ja meil oli päris keeruline, kuna tagant tuli ainult üks meie mees. Kuigi olime kolmekesi, oli mõni meeskond  esindatud viie-kuue mehega.“

Nüüd lagunes jooksikute grupp mitu korda laiali, siis jooksis tagasi kokku. Mihkel Räim oli ise ka mitmes minekus sees, kuid otsustav rünnak toimus 1,5 ringi enne lõppu ja sinna ei õnnestunud tal end sisse sokutada.

Ka tema tiimikaaslasi polnud liidrite hulgas. Niisiis jäigi kümme meest väikse vahega ette. Räime meeskonnakaaslase aitasid saarlast oma grupi finišis, mille ta võitis ja sai tasuks 11. koha.

Uudise allikas: www.saaremaasport.ee

Laupäeval sõideti Prantsusmaal võidusõit nimega 4 Cantons, kus saarlastest olid joonel Mihkel Räim (Team ProBikeShop St Etienne Loire) ja Endrik Puntso (Team Pro Immo Nicolas Roux) 

Võidusõit toimus üsna tasasel maal, kus ratturitel tuli läbida 150 km. „Pundisfiniš oli ja kahjuks mul abimehi ei olnud,“ ütles 13. koha saanud Mihkel Räim.

„Pidin raiskama energiat, et endale positsioon välja võidelda. Natuke arvestasin ka finišis valesti, sest alustasin liiga vara ja raske käiguga. Võitnud vast poleks aga ehk kolme hulka oleks võinud tulla, kui finiš oleks laabunud. Aga oleksid ei maksa enam midagi. Tunne oli hea ning ma loodan, et läheb veel paremaks.“

Peagrupis lõpetanud ja 77. koha saanud Endrik Puntso ütles oma sõitu kommenteerides, et sõit ei läinud väga hästi, ka meeskonnal. „Kui oli äraminek, siis ma ei saanud õigel ajal ette,“ lausus ta. „Aga sellest polnud väga lugu, sest jooksikud saadi 15 km enne lõppu kätte. Ja grupifiniš ei ole minu leib.“

Mõlemad mehed on stardis ka pühapäeval.

Uudise allikas: www.saaremaasport.ee

Homme sõidetakse Prantsusmaal võidusõit nimega 4 Cantons ning saarlastest on joonel Mihkel Räim/Team ProBikeShop St Etienne Loire ja Endrik Puntso/Team Pro Immo Nicolas Roux.

Võidusõit toimub üsna tasasel maal ning ratturitel tuleb läbida 150km. Huvilistel samuti võimalus kaasa elada Live uudiste näol järgneval lingil http://direct.directvelo.com/live-course/1873/circuit-des-4-cantons-.html

Tsao!

Olen blogi kirjutamise juures tagasi, sest ehk on inimesi, keda ka minu tegemised huvitavad. Lisaks on see suurepärane variant arendada või vähemalt mingil määral vormis hoida enda kirjutamise oskust ja seada teksti vähe korrapärasemalt, kui facebookis chättides.

Igatahes… praeguseks hetkeks olen ma enda järjega jõudnud Prantsusmaale, sõidan sel aastal amatöörklubis Team Pro Immo Nicolas Roux, kuhu ma sain tänu enda heale sõbrale, vanale Otepää aegsele klassivennale ja nüüdseks momendiks ka juba uuele tiimmeidile Martin Laasile, kes tegi eelmise aastaga selgeks, et jaksab sõita küll ja kui veab jutini koos esimestega välja, siis on poodiumi pauk kah. Olgu tasemeks siis külakas Prantsusmaal või UCI sõit Lätis. Seda olukorda kasutas poiss hästi ära(minu seisukoha pealt vaadates) ja esitaski tiimile teiste nõudmiste seas selle, et järgmine aasta tahab ta mind meeskonda. Siinkohal tahakski õelda veelkord, tänx Laasu! Ei ole vist üllatus, et üks olulisemaid komponente elus ongi tutvus ja mitte lihtsalt suuresti, vaid puhtalt tänu sellele ma saingi võimaluse pääseda Prantsusmaale, mitte suvalisse tiimi, vaid DN1 katekooria ehk siis amatööride kõige kõrgema astme peale. Tõsi, hetkel on minul DN2 litsents ehk Prantsuse karikale ma peale ei saa(vähemalt esimestele mitte), aga usun, et ongi hea, kui on võimalus harjuda siinse sõidustiiliga enne nõks madalamate võidusõitudega, kui ronida kohe kõrgemale oksale ja üritada hammustada liiga suurt tükki korraga.

Tänaseks olen ma väljamaal treeninud peaegu kuu, selle sisse jäi ka nädalane laager meeskonnaga Hispaanias, Lloret de Mar’is. Laager oli küll raske, aga täpselt parajalt. Koormusi ja intensiivsust tõstin laagrini täpselt õigelt. Itensiivsus oli küll organisimile harjumatu üle pika aja, kuid siiski vastuvõetav, mis tal muud üle jääbki. Olin kuulnud prantslastest erinevaid lugusid, kuidas tiimiga koos treenides alati kiputakse panema ja edvistama, kuid enda õnneks ma siin meeskonnas seda küll ei täheldanud. Vahepeal sõideti küll kiiresti ja pandi ka litreid, aga see kõik oli õiges tasakaalus ning läheb arvesse võistluse simulatsioonina, mis on vajalik, et ka esimestel võistlustel ennast koduselt rattaseljas tunda. Meeskonnakaaslased tunduvad väga normaalsed inimesed olema ja see on ainult hea, sest ebameeldivate inimeste nimel on oleks ennast näiteks võistlustel palju raskem kasti sõita. Häid sõpru ja inimesi on üldse palju rõõmsam aidata ja nendega koostööd teha. Tore on ka see, et mitmed kutid on proffide seas sõitnud ehk on vast olemas inimesed, kellelt midagi õppida.
Nagu ikka siin elus satub ka minu, muidu sinisesse taevasse, vihmapilvi, milleks praegu ja tegelikult juba pikemat aega on olnd selg. Õnneks on mul kodumaal hea treener Indrek Rannama, kes vaatas minu possa rattal üle ja natuke korrigeeris seda, et selg paremas asendis oleks. Intsa annab alati nõu ka trenni osas, kui endal mõistsus otsa saab. Enamuse treeningplaanist teen ma endale ise, eriti ettevalmistavas perioodis, sest see ei ole eriti keeruline ja arvan, et sportlasele tuleb igati kasuks, kui ta ka ise oskab mõelda ,mitte lihtsalt ei järgi minuti pealt kava, mille treener on talle kirjutanud. See selleks, aga seljavalu vastu võitlen ma igasuguste spetsifiiliste harjutustega, mida ma teen lisaks peale igat treeningut rattal. Kasutan veel ka massaazirulli igapäevaselt, et lihaste eest hoolitseda. See on vähim, mida ma ise teha saan. Õnneks on meil klubis ka massöörid ja isegi ka füsioterapeut, kes mu selga paar korda juba vaadanud on ning see on ka tulemust toonud. Olen rahul!

Esimene võistlus on mul juba selle nädala lõpus pühapäeval. Trenni on tehtud korralikult ja enda hinnangul on kõik sujunud hästi, niiet võin hooajale vastu minna enesekindlalt. Isegi kui ma alguses kõige paremini ennast ei tunne, siis pole ka hulllu, sest eelnevad aastad on näidanud, ma olengi pigem hilisem õitseja.
Esimest korda elus on mul hooaja alguses kõik suht ideaalses seisus ja kurta oleks rohkem kui patt. 🙂

Puntsik

Prantsusmaa amatöörklubis Pro Immo sõitev jalgrattur Endrik Puntso võitis Tour de l’Ardèche Méridionale kolmanda 102 km pikkuse etapi ja sai kokkuvõttes kümnenda koha.

Kolmandal etapil sõideti kolm suurt ringi, mis sisaldas ühte 3 km pikkust tõusu. Juba kümnendal kilomeetril sai Endrik Puntso koos nelja mehega tõusu lõpus äraminekusse. „Suhteliselt kergelt sai eest ära,“ tõdes rattur, kelle grupile lisandus peagi veel kaheksa meest.

„Siis ma enam tööd põhimõtteliselt ei teinud, sest minu meeskonnakaaslane oli kokkuvõttes teisel kohal. Istusin atrõõvi taga ja mingi 50 km lõpuni sain aru, et mul on täna üle keskmise head jalad ja hakkasin vaikselt mõtlema, kuidas neid realiseerida. Hakkasin ringi peal sobivat kohta välja valima.“

Jooksikute pundis oli Chambery klubis sõitev austraallane, kes ei teinud ka tööd, sest tema meeskonna mees oli velotuuri liider. Umbes 30 km enne lõppu sõnas ta saarlasele, et I’m gonna go and you gonna come with me!

„Mõtlesin, et mulle sobib,“ rääkis Endrik Puntso. „Poiss on samamoodi suuremat kasvu sõitja nagu mina ja temaga hea vunkida. Panimegi siis poole laskumise peal, kus vahepeal olid nukid gaasi põhja ja keegi ei istunud taga ära. 5 km olime koos sõitnud, kui sain aru, et tüüp veab oluliselt aeglasemalt, kui mina. Mõtlesin, et kavaldab. See moment oli meil just mingi 800 m tõusnukk käsil, kui mul tuli tagant treener ja ütles et ära selle tüübiga küll tööd tee, sest ta oli meile kokkuvõttes liiga ohtlik. Aga ma sain juba siis aru, et olen tugevam ning tõstin veits tempot ja üksi ma läinud olingi.“

Endrik Puntso sõnul oli õnneks allatuul, kuigi vahepeal puhus ka küljelt. Ta võttis endast maksimumi ja sai uhkest soolost oma elu esimese võidu grupisõidus.

Noormees tunnistas, et esimesel päeval ei saanud ta äraminekusse sisse, aga kui see oleks õnnestunud, siis tõenäoliselt ta viimast etappi võitnud ei oleks. „Nii, et olen väga rahul!“ rõõmustas esimesel etapil 14. ja teisel 18. koha saanud Endrik Puntso.

Uudise allikas: www.saaremaasport.ee

Endrik Puntso tegi hooaja avastadi Grand Prix de Carcès-Souvenir Jacques Dalmasso ühepäevasõidul, kus saavutas 96. koha. Puntso sõitis aktiivselt, olles üle poole sõidu jooksikute hulgas, kes mõni ring enne lõppu peagrupi poolt alla neelati.

Puntso jätkas hooajaga Lõuna-Prantsusmaal toimuval Boucles du Haut-Var võidusõidul kus teisel etapil saavutas klubis Team Pro Immo Nicolas Roux sõitev jalgrattur 43. koha. Tema klubikaaslane Martin Laas oli 22. Sama velotuuri kolmandal etapil sai Puntso 75. ja Laas 68. koha.

Endrik on võistlustules ka eesoleval nädalavahetusel.

Hei hei, minu esimene postitus. Räägin natukene oma talvistest tegemistest ja olemistest. Septembris, peale Eesti meistrivõistlusi tulin ära oma uude kooli ja ka põhiliselt oma uude kodusse Otepääle, Audentese spordikooli. Seadsin end mugavalt sisse ja läks lahti jälle koolipingi nühkimine. Trenni tegin tasapisi edasi ja plaan oli kavasse võtta ka sügiskrossid oma tehnika lihvimiseks rattasadulas. Need ettevalmistused krossideks lõppesid mulle murtud rangluuga Kambja metsades. Tuli võtta sundpuhkus, mis oleks nagunii aga hiljem tulnud, kuu aega. Puhaksin selle aja, lasin luul paraneda ja tegelesin kooliasjadega. Oktoobri lõpus sain kinnituse et luu on korras ja võin trenni tegema hakata jälle. Seda ma kohe tegema hakkasingi ja sai ilusti rattaga õues sõita, sest ilmad olid head. Kavva võtsin ka kohe jõusaali ja panin pikas perspektiivis paika treeneriga oma treeningmahud ja hooaja ettevalmistuse.

Siiani on kõik ilusti sujunud ja tagasilööke pole olnud.
Elu koolis on suhteliselt rutiinne ja ajusi sööv, aga seda saab huumoriga parandada. Pole siin koolis seda õiget rahvast ka enam. Julgeks väita, et maksaks lausa raha selle eest, et Endrik, Jörgen, Martin, Kristian, Oskar, Sten ja Mihkel siin koolis veel oleks. See tähendab ainult seda, et tuleb ise krutskeid hakkata välja genereerima.

Käisin ka Muza Lepiku juures mootoriga kontrollis, kiideti väga võimsaks ja tunti kohe isa järgi ära. Koolis on hinnetega ka kõik vinks vonks ja varsti tuleb minu esimene treki laager, lähen velodroomile kihutama, ka selleks, et oma osavust ja ratta valitsemist parandada. Laager toimub veebruari lõpus, peale seda on ainult loetud päevad ja on lend Hispaaniasse, Eesti koondisega Oliva linna laagrisse 4 nädalaks. Peale seda ootab mind mu esimene tähtis katsumus Paris-Roubaix Juniors maailmakarika etapp, kus hea õnne korral tahan kõvat tulemust teha. Tegemist on munakivi sõiduga, väga raske kevadine klassik, Mihkel on seal olnud 12.

Vahepeal siin Otepääl läksid ilmad nii külmaks, et pidi kasutusele võtma suusad ja ratta varna riputama. Väga hea oli vahelduseks suusatada aga oli ainult üks 2,7 km väga tõusurohke Tehvandi ring ja seda sai päevast päeva nühitud. Näiteks 4h suuska sellel ringil tegi kokku natuke üle 1200 tõusumeetri, mida on väga palju. Alati olid esimene kes rajale läks ja viimane kes ära tuli. Selline külm kestis natuke üle 2 nädala ja nüüd olen taas ratta seljas ja tunne on väga hea. Kogun taas ilusaid kilomeetreid ja teen regulaarselt jõusaali, vastavalt treeneriga koostatud kavade järgi. Koju ei ole ka jälle jõuludest saadik saanud ja ei tea ka millal uuesti saab. Tahaks vahelduseks minna ja sealsed sõbrad ja pere üle vaadata.

Järgmiseks aastaks sain ka endale sponsorid, kellele suure tänu võlgu jään, et nad olid nii lahked, et aitavad minu sportlasteele kaasa ja minu peale oma aega pühendavad. Nüüd on vaja ainult ise mees olla ja ,,Panna on vaja!’’ Ootan suure huviga võistlusi ja neid katsumusi, mis mind uuel aastal uues juunioride vanuseklassis ees ootavad.
Peatse kirjutamiseni

Patu.

Jalgrattur Rigo Räim lendab teisipäeval Lõuna-Ameerikasse, kus hakkab sõitma Prantsuse Guajaana amatöörklubis Remire Montjoly Bike.

Samas klubis tahtis Rigo Räim sõita juba eelmisel aastal, kuid kuna tema eelmine Kariibi mere saarel Martinique’l asuv klubi ei andnud saarlasele üleminekuluba jäi minek ära, aga kokkupuude oli loodud.

„Suusõnaline kokkulepe oli mul nendega juba juunist olemas,“ rääkis Rigo Räim. „Sügisel saime täpsemad tingimused paika nii, et mujalt polnud mul isegi vaja otsida. Jäin eelmisel aastal nähtu põhjal klubiga väga rahule ja see oligi peamiseks põhjuseks, miks neile ka selleks hooajaks jah ütlesin.“

Räime sõnul on tema valikul olulisel kohal ka klubi poolt tagatud väga head sportlikud- ja elamistingimused, mis teevad rattaspordi tema jaoks ikkagi tööks mitte hobiks, mille Eestis peaks ise kinni maksma.

Praegu on Rigo Räim valmistunud hooajaks Eestis ning treeningplaanidesse on kuulunud jõusaali ja jalgrattatreeningud. Kuna talvine ilm on olnud siin harjutamiseks pigem soosiv, siis peaks ratturi hinnangul kodune ettevalmistus olema väga hea.

„Olen siin saanud piisavalt seda nn „musta tööd” teha ja kilomeetreid koguda, millele võib juba spetsiifilisemate harjutustega midagi ehitama hakata,“ selgitas Rigo Räim, kes saab juba uuel nädalal märksa paremates tingimustes treenimist jätkata.

Rigo Räime esimeste startideni jääb kuu, mis peaks olema piisav aeg, et end juba esimesteks sõitudeks korralikku konditsiooni viia. „Usun, et olen vähemalt sama hea, kui 2010. aastal mil tegin oma senise parima hooaja,“ oli ta optimistlik.

„Pärast seda on erinevad vigastused ja igasugused viperused mind tublisti raputanud, aga loodan, et nüüd olen tagasi seal, kus pean. Oluline on teha stabiilselt hea hooaeg.“Täpset võistluskalendrit Rigo Räim veel näinud ei ole, aga meeskonna jaoks saab olema tähtsaim sõit augustis toimuv 11. etapiline Guajaani tuur. „Eelmise aasta põhjal võin öelda, et olen paljudel sõitudel kindlasti klubi esinumber, seega peaks võimalusi võidu peale sõita olema piisavalt,“ lausus ta.

Eestis võib Rigo Räime näha sõitmas ehk juunis toimuvatel Eesti meistrivõistlustel, aga lõplik otsus selle kohta tuleb ilmselt mais. Kuna Lõuna-Ameerikast koju käimine pole just odav lõbu, siis meistrivõistlustel osalemine saab teoks vaid juhul, kui klubi seda samuti oluliseks peab ja toetab.

Saaremaa Jalgratturiteklubi Viiking juht ja treener Riho Räim peab venna Prantsuse Guajaanasse minekut ka strateegiliselt oluliseks ja seda just Rio de Janiero olümpiamänge silmas pidades.

„Kuna prantslased kavandavad endale sinna olümpiamänge silmas pidades treeningkeskust, siis meie poolne eelnev luure on ka tähtis, kui arvestada, et Mihkel Räim on arvatud maanteesõidus olümpiakandidaadiks,“ rääkis Riho Räim.

Uudise allikas: www.saaremaasport.ee

Kuressaare linna Aasta sportlaseks valitud Prantsusmaa amatöörklubis ProBikeShop St Etienne sõitva jalgratturi Mihkel Räime hooaeg kestab veebruarist oktoobrini.

„Aasta sportlaseks valimine tuli väga suure üllatusena, sellest sain teada interneti teel uudiseid lugedes,“ rääkis Prantsusmaal hooajaks valmistuv Mihkel Räim.

„Eks see tiitel ole nii innustus kui ka kohustus, kuigi selles suhtes see minu elu ei muuda. Niikui nii üritan anda endast alati sada protsenti ning olla noortematele ja mõnikord isegi vanematele inimestele eeskujuks. Aga üldjoontes meeldib mulle see, et minu tegemisi on märgatud ning olen raske töö eest selle tunnustuse pälvinud.“

Mihkel Räime selle aasta sihid on üpriski suured. Eeskätt soovib ta leida üles enda enesekindluse, mille ta läinud aastal kaotas. Samuti on üheks suureks eesmärgiks teenida hooaja lõpuks välja väärikas profileping, kuid see eeldab aasta läbi stabiilset esinemist võistlustel, võite ja muidugi ka õnne.

„Ma arvan, et see aasta peaks tulema parem, kui eelmine juba seetõttu, et ma saan piisavalt võistelda,“ märkis rattur. „Eelmisel aasta jäi võistlusi vajaka ja ma ei saanud end realiseerida. Sel aastal on kalender väga tihe, põhimõtteliselt on kõik nädalavahetused veebruarist kuni oktoobri keskpaigani broneeritud võistlusteks. Nüüd tuleb olla ise mees ja end sõitudel pildile sõita.“

Eelmisel aastal sai Mihkel Räim Itaalias Amore&Vita klubi värvides piisava karastuse ja võistlustel tuli pista konkurentidega rinda kõrgetasemelistel võidusõitudel, mis andsid noorele ratturile juurde ohtralt kogemusi. Samuti peaks olema ka tema füüsilised võimed natukene arenenud.Paigas on ka päris konkreetsed eesmärgid. Mihkel Räim tahab saavutada Prantsusmaal mõne võidu ja eriti magus oleks see Prantsuse karikaetapil. Samuti on talle tähtsad kõik profisõidud, sealhulgas Eesti meistrivõistlused. Oma suure peaeesmärgi ehk profilepingu saamine eeldab eelpool mainitud võistlustel hästi esinemist.

„Väike salasoov oleks Audi Saaremaa GP kolmandat korda järjest ära võita, kuid hetkeseisuga kalendrit vaadates saab see keeruline olema, kuna tõenäoliselt ei saa ma Prantsusmaalt tulema,“ rääkis Mihkel Räim.

Oma esimese võistluse teeb Mihkel Räim pärast meeskonna laagrit, kui paneb 15. veebruaril ratta joonele. Ratturi sõnul läheb sellest hetkest “pidu ja pillerkaar” lahti.

Uudise allikas: www.saaremaasport.ee

Eelmisel aastal Eesti maanteeratturite M16 reitingu liider Karl-Patrick Lauk sõidab algaval hooajal juunioride klassis ja avastardi teeb ta mainekal Paris-Roubaix võidusõidul, vahendab rattaprofid.ee

„Alustuseks legendaarne,“ lausus Indrek Rannama ja Andres Laugu juhendamisel harjutav Karl-Patrick Lauk. „Saab olema veidi raske, sest võistlusi enne pole, aga olen jõudumööda valmistunud ja ka munakivi lõike katsetanud.“Kindlasti  tahab ta olla edukas kõigil välismaa võidusõitudel ja kui võimalik, siis teha korralikud sooritused EM-il ja MM-il.

Sügisel rangluu murdnud Karl-Patrick Lauk on talvel harjutanud Eestis, sest ilmad on olnud soodsad. Märtsis toimub Hispaanias ettevalmistav kevadlaager. Seejärel osaleb ta võidusõitude klassikasse kuuluval Paris-Roubeaux’l, kus osa võistlusmaast läbitakse munakivisillutisel.

Uudise allikas: www.saaremaasport.ee