Patu: “Panna on vaja!”

Hei hei, minu esimene postitus. Räägin natukene oma talvistest tegemistest ja olemistest. Septembris, peale Eesti meistrivõistlusi tulin ära oma uude kooli ja ka põhiliselt oma uude kodusse Otepääle, Audentese spordikooli. Seadsin end mugavalt sisse ja läks lahti jälle koolipingi nühkimine. Trenni tegin tasapisi edasi ja plaan oli kavasse võtta ka sügiskrossid oma tehnika lihvimiseks rattasadulas. Need ettevalmistused krossideks lõppesid mulle murtud rangluuga Kambja metsades. Tuli võtta sundpuhkus, mis oleks nagunii aga hiljem tulnud, kuu aega. Puhaksin selle aja, lasin luul paraneda ja tegelesin kooliasjadega. Oktoobri lõpus sain kinnituse et luu on korras ja võin trenni tegema hakata jälle. Seda ma kohe tegema hakkasingi ja sai ilusti rattaga õues sõita, sest ilmad olid head. Kavva võtsin ka kohe jõusaali ja panin pikas perspektiivis paika treeneriga oma treeningmahud ja hooaja ettevalmistuse.

Siiani on kõik ilusti sujunud ja tagasilööke pole olnud.
Elu koolis on suhteliselt rutiinne ja ajusi sööv, aga seda saab huumoriga parandada. Pole siin koolis seda õiget rahvast ka enam. Julgeks väita, et maksaks lausa raha selle eest, et Endrik, Jörgen, Martin, Kristian, Oskar, Sten ja Mihkel siin koolis veel oleks. See tähendab ainult seda, et tuleb ise krutskeid hakkata välja genereerima.

Käisin ka Muza Lepiku juures mootoriga kontrollis, kiideti väga võimsaks ja tunti kohe isa järgi ära. Koolis on hinnetega ka kõik vinks vonks ja varsti tuleb minu esimene treki laager, lähen velodroomile kihutama, ka selleks, et oma osavust ja ratta valitsemist parandada. Laager toimub veebruari lõpus, peale seda on ainult loetud päevad ja on lend Hispaaniasse, Eesti koondisega Oliva linna laagrisse 4 nädalaks. Peale seda ootab mind mu esimene tähtis katsumus Paris-Roubaix Juniors maailmakarika etapp, kus hea õnne korral tahan kõvat tulemust teha. Tegemist on munakivi sõiduga, väga raske kevadine klassik, Mihkel on seal olnud 12.

Vahepeal siin Otepääl läksid ilmad nii külmaks, et pidi kasutusele võtma suusad ja ratta varna riputama. Väga hea oli vahelduseks suusatada aga oli ainult üks 2,7 km väga tõusurohke Tehvandi ring ja seda sai päevast päeva nühitud. Näiteks 4h suuska sellel ringil tegi kokku natuke üle 1200 tõusumeetri, mida on väga palju. Alati olid esimene kes rajale läks ja viimane kes ära tuli. Selline külm kestis natuke üle 2 nädala ja nüüd olen taas ratta seljas ja tunne on väga hea. Kogun taas ilusaid kilomeetreid ja teen regulaarselt jõusaali, vastavalt treeneriga koostatud kavade järgi. Koju ei ole ka jälle jõuludest saadik saanud ja ei tea ka millal uuesti saab. Tahaks vahelduseks minna ja sealsed sõbrad ja pere üle vaadata.

Järgmiseks aastaks sain ka endale sponsorid, kellele suure tänu võlgu jään, et nad olid nii lahked, et aitavad minu sportlasteele kaasa ja minu peale oma aega pühendavad. Nüüd on vaja ainult ise mees olla ja ,,Panna on vaja!’’ Ootan suure huviga võistlusi ja neid katsumusi, mis mind uuel aastal uues juunioride vanuseklassis ees ootavad.
Peatse kirjutamiseni

Patu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga