Blogid

tõde ja õigus. kuues osa. (rigo) 8.veebruar
tere lugemishuvilised. aeg on kalevipoeg ja muud eeposed nurka visata ja blogi lugeda. asun endiselt martinique’l ja euroopa ilmaolusid vaadates on selle üle ainult hea meel. pakase pärast pole siin vaja muretseda. halvemal juhul saame mõni trenn vihma aga seegi on vahelduseks päris hea. näiteks just eile saime sellise õnne osaliseks, et terve trenn sadas. tegelikult on vihmaga siin palju lihtsam sõita, sest siis annab ka temperatuur enamasti natuke järele. ja kehale meeldib sellistes oludes liikumine palju rohkem.
nagu eelmises blogis kirjutasin siis olen siin alates 15. jaanuarist. lisaks tavapärastele treeningutele olen tänaseks teinud ka 7 starti. võistluskilomeetreid on kogunenud nii umbes 700. millegi säravaga ma veel hakkama pole saanud aga samas ei ole ma endale ka enne märtsi mingeid suuri eesmärke seadnud. olen kõik senised sõidud võimalikult ökonoomselt läbinud ja väga võidusõitma veel ei kipu. paar nädalat tagasi suutsin siiski ühe 4. koha ka välja võluda. sel nädalavahetusel ootab ees üks minituur. laupäeval on 10km eraldit, millest tubli pool läheb konkreetselt mäkke ja pühapäeval on selline tavaline grupisõit. tavaline grupisõit tähendab siin seda, et sõit on nagu ameerika mägedel – kõrvad on koguaeg lukus ja süda on paha:D

kirjutamiseni, rigo

JOU (Puntso) 6.veebruar

Nii mõtlesin, et teen kiire ülevaate, mida ma siin viimasel ajal teha jõudnud olen. tehtud on nüüdseks minul 4 starti, kuid ainult neist kaks sõitu ma lõpetasin. Esimene sõit oli öökritt, mille pikkus oli umbes 100km ehk 50 sealset ringi, 10ringi enne lõppu panin tagakummi ja siis ei pidanud ma vajalikuks sõidu jätkamist, sest selleks ajaks olin ma juba piisavalt koormust saanud esimese stardi kohta. Huvitav asi selle võistluse juures oli see, et start oli eesti aja järgi kell pool2 öösel ehk täiesti uus kogemus organismile, mis on harjunud juba 18aastat reeglina sellel kellaajal magama.
Järgmine päev kohe uus start, sellel päeval sain kõigest 6võistlus kmi.Läks jällegi tagakumm, kuna siis olin väikese pundiga juba peapundil eest ära ning pidin klubiautot ootama ja ka jooksu vahetus võttis kaua aega ja siis kui ma minema sain ei näinud ma enam ühtegi võistlusega seotud inimest ees, panin täiega jugama ja eksisin ära.klubiauto ei saanud mulle kohe taha, sest liiklus oli avatud ja mina sain rattaga kiirelt autode vahelt läbi, teisest ringteest tuli maha sõita aga ma panin päris mittu ringi otse ja varsti tuli vastu mägi. kuna ma teadsin ainult seda, et pidi suhteliselt sile sõit olema siis sain aru et olen vähe valesti pannud, mingi lõpuauto oli mul ka taga aga see ei teadnud ka kuidas see trass täpselt kulgeb. aga ega mul suurt lugu polnud ka sest need võistlused võibolla oleksidki 3päeva järjest minu võistlushooaja alguseks liiast olnud.
Kätte oli jõudnud pühapäev ja taas oli vaja starti asuda, ka see sõit mul päris ilma viperusteta ei kulgenud, rada tiirles ringide peal ja selle sees oli üks 4km tõus ja juba esimesel ringil tegi üks konkurent minu ees sellise poogna et ei õnnestunud minul oma ratast eest juhtida ja minu ratta esijooks kaotas paar kodarat. pidin jälle autot ootama ja lõpuks kihutasin punti järgi aga võidusõitjad olid selleks ajaks sellest pundist juba vehkat teinud ja nii ma matkasime seal teises pundis, aga ega ka see kerge ei olnud, sest iga koht on siin kohalike meeste jaoks väga oluline.
Nv sai läbi ja meil oli puhkepäev, saime enda kasutusse klubiauto ja sellega suundusime randa. Autoga on siin huvitav sõitta, eriti algajal. Kui siin sõitmisega hakkama saab siis julgen arvata et saab igas maailmaotsas hakkama, sest see liikluskultuur ning tee ja maastikuolud mis siin valitsevad on suht keerulised.ülejäänud nädala tegelesime siin treenimisega ja lihtsalt olemisega, 5päeva puudus meil ka internett ja selle aja vaatasin filme lugesin raamatut ja chillisime niisama siin, kuna nüüd oli auto ka olemas siis hea liikuda poodi või linna kui midagi vaja. ütlekski siinkohal, et mis elul on viga kui auto on pe*se all, toit laual ja õues +30kraadi lõõmab.
Nüüd laupäeval, ehk üleeile oli mul siis selle hooaja 4 start. tunne oli kohe palju parem kui eelmine nädalavahe ja pingutada ei olnud enam väga võõras tunne. sõidu marsruut ka mulle väga meeldis. ringi profiil oli umbes selline nagu otepää ümbrus aga grammi võrra ikka raskemad künkad, muidu olid ringid aga lõpp läks 4km mäkke. Kui olime jõudnud omadega lõpumäe alla siis tuli Rigo minu juurde ja ütles, et nemad jörxiga võtavad käigu välja ja tiksuvad rahulikult üles ja pakkus ka mulle seda võimalust, aga mul oli kange tahtmine ennast testida ja võtsin sõidust viimast, koht oli 13. mingi 10 meest olid eest ära ka ja oma pundi eesotsas ma tulin. see tõus oli kindlasti kõige raskem tõus mida ma võistlusel sõitma olen pidanud. tõus algas mereäärsest linnast ehk siis võib õelda et suht 0 meetri pealt ja tipp oli 360m peal ning ka asfalti kvaliteet polnud kiita ja see tegigi sellest tõusust päris piinarikka katsumuse. Tõusud üldse pole võrreldavad näiteks hispaaniaga, kus ma kaks eelmist aastat laagris käinud olen. Siin tundub see ikka palju raskem, eks oma osa on ka sellest kuumusel, sest tõusude peal õhk täitsa seisab, aga õnneks on siin võistlustel eestiga võrreldes ikka väga palju pealtvaatajaid, kes ei pea paljuks sõitjaid veega kasta. pakutakse  cocat ja muud paremat juua. viimasel sõidu viimase tõusul oli mõne koha peal nii palju rahvast mõlemal pool tee ääres, et oligi tunne nagu oleks mingil suurvõistlusel.
Jaanuari kuus tuli mul treeningtunde 75h. Kokku on mul rattaga sõidetud  seehooaeg veidi alla 4000kmi. See nädalavahe on veel kaks starti ja siis tuleb võistlustest paarinädalane paus, kus panen rõhku mahule ja vaikselt juba ka intensiivsusele. Jaanuari kuu vorm on mul kindlasti kõige parem mis elus olnud on, ratta seljas tunnen ennast kui kala vees ja ootan juba põnevusega võistlusi, kus midagi korda saata.

PRIVET! (rigo) 19.jaanuar

eelmisest kirjutamisest on küll kaua-kaua aega mööda läinud ja ilmselt ei suuda ka täna siia väga pikka juttu kokku kirjutada. viimati kui kirjutasin siis olin otsaga kanadas. tegin seal ühe jaapani meeskonnaga kaasa kuu ajalise võistlusturnee. oli päris huvitav aeg. sealt edasi lendasin inglismaale, kus ootasid eest saarte mängud. programm nägi ette kritti, grupisõitu ja eraldistarti. paraku ise kriti teisest kurvist kaugemale ei jõudnud. mingi briti bike talent niitis seal pool punti maha. päeva lõpetasin paistes näo ja kipsis käega kohalkus haiglas. teised meie poisid võistlesid õnneks edasi ja seda päris edukalt. kiitus neile! tegelikult oleksin pidanud peale mänge minema tagasi martiniquele, et sõita seal üks uci tuur aga katkisena polnud sinna eriti mõtet minna. saartekatelt tagasi jõudes hakkasin vaikselt jälle trenni tegema aga tunne väga kiita polnud. siuke poolkõva olemini läks kuni hooaja lõpuni välja. oktoobrist alates olin 2.5 kuud sõjaväes ka. sellest ei oskagi midagi rääkida. ja kui isegi oskaks siis veel ei tohi, sest tegelikkuses lõpeb mu teenistus juuni alguses ja sinnani olen tsensuuri all:D nüüd olen saanud kuu aega jälle normaalselt trenni teha ja pühapäeval lendasime juba martiniquele. sel korral on mul eestist kaasas ka matt ja puntso, niiet eraelu on huvitavam kui kunagi varem. lisaks meile on tiimis ka üks vene poiss – šasha (ootšen silnõi). see nädal on olnud sellinne nn kohanemisnädal. üle 2h pole järjest ratta seljas istunud ja need trennid on ka olnud valdavalt rahulikud. aga see niisama sõitmise pidu saab juba homme otsa kui tuleb teha hooaja avastart. õnneks homme kavas ainult kritt aga laupäev ja pühapäev on juba tõsisemad sõidud. esimesed sõidud peame jörksiga kahekesi klubi esindama, sest puntsol ja šashal vaja veel mingi meditsiinile katsumus siin läbida. kuigi ega meist ka siin algul väga kõvasid sõidumehi olla ei saa, sest kilomeetreid napib veel päris korralikult. praegu lõpetan. kirjutamiseni.

Kolm meest Martiniquel (Endrik Puntso) 19.jaanuar
Nii nüüd oleme mina, Jörx ja Rigo ennast siin saarekesel kenasti sisse seadnud ja ära teinud 4 kahetunnist trenni. Jõudsime 15 Jaanuar ehk pühapäeva õhtul siia. Lennuk jõudis kohaliku aja järgi natuke enne viite. Tükk aega ootasime enda rattaid ja kotte ,see suma mis siin pihta hakkas oli ennenägematu, õnneks peagi saime minema ja vastas olid meil klubi ülemus ja niiõelda spordidirektor. Lennukast suundusime otse ülemuse koju kus jõime kokat ja tsillisime niisama, väljas oli selleks ajaks juba pime ja kuna eesti aja järgi oli kell 1 öösel siis mul oli raskusi seal diivani peal lõsutades reibas välja näha. Lõpuks jõudsime siis meie uude koju. Kohe õhtul panime rattad kokku ja siis kannatasin natuke veel ja vajusin magama ära. Elamises ootas ees meie uus teammate, venelane Sasha, ta praegu on suhteliselt paks aga liigub ikka tõusu peal paremini kui meie. Poisil on käsil ka dieet ja see on ikka suht ulme värk mis ta teeb, päevane söögikogus on järgmine: hommikul 1võileib ja kohvi, lõunaajal praeb kaks väikest riba kala ja õhtuks 1pihv, see ongi vene distsipliin vist.

Päevad mööduvad suhteliselt kiirelt ja nüüd vaikselt hakkab ka unereziim paika loksuma, täna tegin esimest korda silmad lahti kell 7.25 mis on päris hea tulemus. Eile käisime trennis meie staarklubikaaslase Willy Roseauga, kes on ka prantsusmaal pedalleerinud, see mehehakatis andis ikka trenni algusest peale tõusudel sellist lapparit et me aint vaatasime koomas nägudega üksteisele otsa ja naersime, aga sileda peal keris poiss rattapeal niheldes nagu tsainik.

Esimesed võistlused on juba homme, kus meie hütist võtavad osa ainult Jörx ja Rigo, sest minul ja Sashal vaja veel meditsiinitesti tegema minna. Järgmine nädal peaks ka mina saama  juba võistelda.

Kliima on siin hea, külmavärinaid siin saarel pole veel tundud ja vaevalt et tunnen ka. Temperatuur on valdavalt 25-30 vahel aga päikse käes on veel julmem olla. Ütleks et tegemist on lausa paradiisiga, aga igal asjal on ka alati omad miinused. Siinne suur miinus on minu jaoks liiklus millega ma veel harjunud pole. Autosi on väga palju ja mis siin imestada kui saar on poole väiksem kui Saaremaa aga elanikke 400 000 ehk siis 10korda rohkem kui Saaremaal. Ja eile trennis juhtuski minuga selline asi, et küljeapealt möödasõitev auto sõitis vastu mu lenksu ja kinga suhteliselt väikse hooga õnneks ja jäin tänu oma suurepärastele sõiduosksutele püsti:D.

Vabal ajal tegevust siin jagub, üleeile jalutasime Rigoga rannaäärde ja avastasime veest meritähe, mille me muidugi uudistamiseks kaldale tirisime. Eile viskasime majakõrval asuva palmipuu otsast alla kookospähkli, mille me ka suure ponnistuse peale avasime ja saime ära maitsta naturaalse kookose mahla. Täna plaanime siirdud supermarketisse et soeatada elamisse kõlarid et saaks valjusti lasta eesti tümmi ja hoida üleval meeleolu. Praegu meenub et käisme ka poes ja need hinnad mis siin on ei ole normaalsed. Päts saia maksab näiteks 3eurot ja kärutäis toitu läks kokku maksma 250euri, niiet teie seal olge rahulikud ja ärge kalli hinna üle küll kurtke. Just panime poistega kokku ka võistluskalendri, mis sellel aastal minul Jörxil ja Rigol on peaaegu et identne.

Kindlasti kirjutan siia veel, olge teie siis seal külmal kodumaal pesitsevad terved ja elage hästi.

PAKAA!

PUNTSO

Tsau! ( Jörgen Matt)

Viimasest korrast on nii kaua möödas, et häbi lausa:D Aga noh, viimati rääkisin Saarte mängudest. Edasi hooaeg väga head endast enam ei kujutanud ka. Sai peale mänge jalad alla kuuga, vorm tundus juba suht hea, Tallinna temposõidul olin 2. Ja rattarallil enamus aja atrõõvis, lõpuks üle 10 nats, 1 vaheka panin ka ära. Balti tuuriks valmistumisel jäin aga paraku haigeks. Tuuri sõitsin haigena praktiliselt lõpuni. Viimasel päeval oli selline ilm, et ma ei hakkand joonele minema, oleks kopuspõletikus lõpetanud.

Pärast seda polegi väga midagi teinud, Eesti kalendril osalenud. Aa, Emmastes õnnestus viimasel sõidul võit noppida. Aga noh ega seal kedagi väga joonel polnud ka ja rada soosis samuti maanteemeest. Kevva oli neljas seal (Kevin Soon). Sellega lõpetasin hooaja, puhkasin 3-4nädalat ja alustasin novembri alguses, umbes 5-6. Olen rahulikult siin mahtu tõstnud ka. Sõidan ratast, käin jooksmas ja teen jõudu. Kuna Indrek Rannama on tööga suhteliselt hõivatud, siis annan trenne ka siin paarile poisile. Patu üks neist, keda mõni vb teab (Karl-Patrick Lauk).

Ilmad on seni päris soosivad olnud ja Saares tavalislt 7-10kraadi. Eks varsti selgub, kus järgmine aasta alguses sõidan. Arvatavasti lähen Martiniquele ja sõidan hooaja alguses seal ja naasen siis kevadel kodumaale.

Võlg (Mihkel Räim)

Tsau, peaks oma pikaaegse võla likvideerima ja kirjutama enda hooajast.

Alustaksin sellega, et puhkust alustasin 10. Oktoober ning uuesti hakkasin treenime sel teisipäeval, alguses oli plaan üks nädal veel puhata, aga ei suutnud enam olla ja tundsin, et on vaja hakata end korralikumalt liigutama. Nüüd olengi kaks päeva velotamas käinud, lihtsalt metsateid avastanud jne.

Alustan siis hooaja algusest, esimene MNT start oli Hispaanias, mingi kohalik „matk-ralli“, selle võitsin, aga see selleks. Esimene tõsisem start oli Juunioride Paris-Roubaix, kus tegin ühe parima tulemusena enda karjääris. Peale sõitu olin ülirahul, sest suutsin tuua Nations Cup’i punktid Eestile. Mõeldes uuesti sellele sõidule siis olin kindlasti väga heas vormis ja liikusin nagu kamikaze, panin ikka korralikult „hullu“ seal. Sõitsin peapundist üksi atröövi järgi munaka peal. Jõu poolest oleksin olnud hek top 6 isegi, aga abimeestest oli puudu ning hooaja alguses vähe kandiline ka veel. Sellele järgnesid igasugused muud sõidud kriteeriumitest rattarallideni, nendele rõhku panema ei hakka. Järgmine Nations Cup’i sõit oli Rahutuur, mille katkestasin, sellist masendust nagu siis polnud mul kunagi olnud. Olin ikka totaalselt monos. Mingit meeleolu polnud. Esimesel etapil jäin juba esimeste tõusude peal ja teine etapp jäin maha esimesel pikemal tõusul koos teiste jüngritega. Lisaks sellele sõitsid meist saatemasinad mööda ning laskumisel lõhkusin tagakummi ja kellegi käest ei olnud abi küsida. Tulid küll austerlasest proua, kuid tema vangutas pead. Samamoodi tegi ka vuntsidega poolakas. Pettumus, mott oli maas, sest mul oli plaan etapp ikka lõpuni sõita ja noolida siis 3b etapil head kohta, kuid sinna ma ei jõudnud. Pole harjunud katkestama ja siis olla seal laibaautos, ränk.

Järgmine võistlus, kus sain liikuma oli Jurmala rattaralli, sai koos mõndade profitiimidega koos kihutada. Mulle meeldis, saime alguses suurema pundiga minema ja pärast sealt omakorda veel. Finishis panin natuke vigast ja sprintisin ennast kolmandaks, samas pole paha, sest mind suutsid edestada veel 2 proffi ning kahele profile suutsin finishis tagumikku näidata. Järgmiseks oli Klaipeda tuur, mis mõeldud jungadele. Tuur hakkas proloogiga ning suutsin selle ära võita, tegin keskmise kiiruse rekordi ka. Proloog oli 3km ja panin 49,9km/h keskmist. Veelgi tähtsamaks tegi seda saavutust veel see, et minu järgi oli 2010 aasta juunioride EM-i kolmas vend, ukrainlane. See oli hea tunne, järgmine päev olin liidrisärgis ja suutsin finishis õigeaegselt valgevene rongi tagant välja tulla ja võtta järjekordne võit. Sellele järgnes aga must stsenaarium, paljud teist kindlasti teavad, et järgmisel päeval varastati meie eraldistardi rattad ning ka minu varuratas, poleks osanud sellist asja oodata. Siiamaani pole neist mingit märki ega tule ka. Siinkohal tänaksin neid, kes on meie klubi toetanud, et soetada uued rattad. Hetkeseisuga olema ühe ratta saanud tagasi osta, kuid rohkem mitte. Kui on veel inimesi, kes tahaksid oma panuse anda, siis võtke ühendust. Kirjutage kiri aadressile riho@bivarix.ee . Aga tänud teile, kes te olete juba meiel abi osutanud!

Nüüd lähen tuuri käiguga edasi, toimus tiimi eraldi ning seal polnud tavaratastega midagi teha, saime 2min paki esimestelt. Õhtusel etapil panin kohe minema, aga finish ebaõnnestust ja tulemust ei teinud. Viimane etapp oli kritt ja läksin etapivõidu ja punktisärgi peale välja. Sain oma särgi kätte ja väga rahul.

Saaremaa velotuur läks veidike nahka, parima noore särki ma ei saanud, küll aga suutsin etapil saavutada 2. Koha ning kokkuvõttes 13.koha. Suur roll oli tiimi eraldis ning seal oleks võinud paremini õnnestuda, kuid mis seal ikka. Uuel aastal uue hooga. Eestikate eraldis tahtsin medalit, kaotasin selle 14-sekiga. Jama, olin tahtmist täis, kuid laenatud eraldistardi rattaga, millega olin ainult ühe korra sõitnud ei suutnud possat päris õigeks saada ja nihelesin sadulas meeletult. Tänaksin siinkohal inimest nimega Olavi Mõts, kes laenas mulle eestikates ja saarte mängudeks enda isiklikku TT ratast. Aitäh! Eestikate grupisõidu katkestasin, kuna ees oli kaks minu meest siis ei näinud põhjust, et miks peaksin mina neile järgi minema ja siis veel konkurente sinna ette vedama. Jäin endale kindlaks ja lasin Puntsol ja Soonel tegutseda. Muidu oli kõik okei, aga asi jäi viimistlemata, oleksime medaliga rahul olnud, kui Kevva jäi kahjuks neljandaks. Oleksin võinud seal indiakas lõpuni tiksuda, kuid mulle anti luba maha ronida, sest ees ootasid saarte mängus ning arukam oli end säästa.

Saarte mängudel olin kritis 8. Kindlasti mäletate seda hullu crashi, milles osalesid Rigo ja Jörks. Kui ei mäleta siis saate seda vaadata siin: http://www.youtube.com/watch?v=Ym2zERUn4zE , kindlasti jättis see kukkumine suure märgi meie esitusse. Grupisõidul olin üpris motiveeritud ning panin 5km kontrollneedi ja läinud me olimegi, hiljem liitusid meiega paar venda ja sõitsime lõpuni. Olin eest koos Motorpointi kontinentaaltiimi ratturiga ning teise inglasega, kes järgmine aasta sõidab Saur-Sojasuni amatöörtiimis Prantsusmaal. Suutsin nad lõputõusul alistada ning võidu enda nimele kirjutada. Uhke tunne oli seista poodiumi kõrgeimal astmes ning kuulata Eesti hümni. Saartekate eraldi oli normaalne, tegin enda sõidu ära ning jäin rahule. Inglaste vast eraldis üsna raske saada. Koondisega käisime Lodzi tuuril, kus eelmine aasta kokkuvõttes võitsin ning sisuliselt puhta töö tegin. Sel aastal oli Nisu kord, ütlesin talle 2 kuud enne tuuri, et ta võidab selle ja nii ka läks. Ennustus pidas paika. Ise olin sel tuuril suht kehv ja ei tundnud ennast hästi, oligi hea, et sain Nisu jaoks tööd rabada. Mulle meeldis, hea oli punti koos hoida ning vahesid kinni nõeluda ja tagatipuks tiimikaaslasi etapivõiduni aidata, super tunne on see kui oled endast maxi andnud ja selle tulemusena võidab sõber etapi.

Edasi jätkus hooaeg kuuks ajaks Prantsusmaal, päris vahva oli. Sain kaks võitu ning neli 2. Kohta . Samuti pean väärtuslikuks Briennoni kriteetiumi neljandat kohta. Alguses ei saanud ma selle saavutuse tähendusest aru, kuid nüüd on kohale jõudnud, et päris hea result.

Fraansist tagasi tulles sõitsin Tour de Helsinkit, mis oli ühepäevasõit ja sattusin atröövi. Jäimegi ette, kuid vahepeal oli liitunud meiega SKY tiimi proff Carlström ja enne lõppu me kahekesi temaga minema panimegi. Finish oli treki peal ning suutsin ta alistada, endalegi üllatuseks oli ta päris sus omadega.

Edasine toimus juba Belgias, tundus, et olen vormi kenasti ajastanud ning MM-iks peaks päris okei olema. Esimene etapp Belgias oli ikka väga hea tunne ja hullasin korralikult, võibolla liigagi palju. Teine etapp oli eraldi, sealt tulemust ei ootand, kuna TT ratast polnud. Kolmas etapp oli juba päris kang, ning suutsin ennast pikali keerata, teed olid ikka päris libedad. Hooaja peaeesmärk MM. Pettumus, tunne oli päris hea, vorm suht hästi ajastatud, kuid viimasele ringile minnes aset leidnud kukkumine nullis võimalused. Ise ma ei kukkund, kuid jäin sinna kinni ning pidin kõik välja panema, et punt uuesti kätte saada. Tundsin, et ise enam tulemust ei tee ning plaan oli siis Akslit aidata, kuid siis kaotasin possa ning nii see läks. Eesmärk oli top 10, kuid mina olin 50. Rada oli sobiv, kuid seekord läks nii.

Selline oligi minu hooaeg, läbi kivide ja kändude, eelmisest veitsa halvem, kuid midagi hullu ka polnud. Järgmisest hooajast nii palju, et jaanuari keskel lähen Prantsusmaale. Sõidan seal CR4C Roanne tiimi eest. Tegu siis DN1 klubiga, aprilli alguses kodumaale tagasi eksameid tegema ning kuskil juuli paiku jälle tagasi. Eesmärkidest nii palju, et plaan on U-23 grupisõidus särk endale napsata või siis aidata keegi teine Viikingist selleni. Mõndadest profi sõitudest tahaks ka osa võtta ning muidugi Saaremaa velotuuril on eesmärgiks etapivõit või siis kokkuvõttes esimeste hulka mahtuda. Tahaksin tänada veel tiimikaaslasi, neil oli kindlasti suur roll minu tulemustes!

Olge mõnusad!