Archive for veebruar 2014

Blogi, Endrik: uus hooaeg

Tsao!

Olen blogi kirjutamise juures tagasi, sest ehk on inimesi, keda ka minu tegemised huvitavad. Lisaks on see suurepärane variant arendada või vähemalt mingil määral vormis hoida enda kirjutamise oskust ja seada teksti vähe korrapärasemalt, kui facebookis chättides.

Igatahes… praeguseks hetkeks olen ma enda järjega jõudnud Prantsusmaale, sõidan sel aastal amatöörklubis Team Pro Immo Nicolas Roux, kuhu ma sain tänu enda heale sõbrale, vanale Otepää aegsele klassivennale ja nüüdseks momendiks ka juba uuele tiimmeidile Martin Laasile, kes tegi eelmise aastaga selgeks, et jaksab sõita küll ja kui veab jutini koos esimestega välja, siis on poodiumi pauk kah. Olgu tasemeks siis külakas Prantsusmaal või UCI sõit Lätis. Seda olukorda kasutas poiss hästi ära(minu seisukoha pealt vaadates) ja esitaski tiimile teiste nõudmiste seas selle, et järgmine aasta tahab ta mind meeskonda. Siinkohal tahakski õelda veelkord, tänx Laasu! Ei ole vist üllatus, et üks olulisemaid komponente elus ongi tutvus ja mitte lihtsalt suuresti, vaid puhtalt tänu sellele ma saingi võimaluse pääseda Prantsusmaale, mitte suvalisse tiimi, vaid DN1 katekooria ehk siis amatööride kõige kõrgema astme peale. Tõsi, hetkel on minul DN2 litsents ehk Prantsuse karikale ma peale ei saa(vähemalt esimestele mitte), aga usun, et ongi hea, kui on võimalus harjuda siinse sõidustiiliga enne nõks madalamate võidusõitudega, kui ronida kohe kõrgemale oksale ja üritada hammustada liiga suurt tükki korraga.

 

Tänaseks olen ma väljamaal treeninud peaegu kuu, selle sisse jäi ka nädalane laager meeskonnaga Hispaanias, Lloret de Mar’is. Laager oli küll raske, aga täpselt parajalt. Koormusi ja intensiivsust tõstin laagrini täpselt õigelt. Itensiivsus oli küll organisimile harjumatu üle pika aja, kuid siiski vastuvõetav, mis tal muud üle jääbki. Olin kuulnud prantslastest erinevaid lugusid, kuidas tiimiga koos treenides alati kiputakse panema ja edvistama, kuid enda õnneks ma siin meeskonnas seda küll ei täheldanud. Vahepeal sõideti küll kiiresti ja pandi ka litreid, aga see kõik oli õiges tasakaalus ning läheb arvesse võistluse simulatsioonina, mis on vajalik, et ka esimestel võistlustel ennast koduselt rattaseljas tunda. Meeskonnakaaslased tunduvad väga normaalsed inimesed olema ja see on ainult hea, sest ebameeldivate inimeste nimel on oleks ennast näiteks võistlustel palju raskem kasti sõita. Häid sõpru ja inimesi on üldse palju rõõmsam aidata ja nendega koostööd teha. Tore on ka see, et mitmed kutid on proffide seas sõitnud ehk on vast olemas inimesed, kellelt midagi õppida.
Nagu ikka siin elus satub ka minu, muidu sinisesse taevasse, vihmapilvi, milleks praegu ja tegelikult juba pikemat aega on olnd selg. Õnneks on mul kodumaal hea treener Indrek Rannama, kes vaatas minu possa rattal üle ja natuke korrigeeris seda, et selg paremas asendis oleks. Intsa annab alati nõu ka trenni osas, kui endal mõistsus otsa saab. Enamuse treeningplaanist teen ma endale ise, eriti ettevalmistavas perioodis, sest see ei ole eriti keeruline ja arvan, et sportlasele tuleb igati kasuks, kui ta ka ise oskab mõelda ,mitte lihtsalt ei järgi minuti pealt kava, mille treener on talle kirjutanud. See selleks, aga seljavalu vastu võitlen ma igasuguste spetsifiiliste harjutustega, mida ma teen lisaks peale igat treeningut rattal. Kasutan veel ka massaazirulli igapäevaselt, et lihaste eest hoolitseda. See on vähim, mida ma ise teha saan. Õnneks on meil klubis ka massöörid ja isegi ka füsioterapeut, kes mu selga paar korda juba vaadanud on ning see on ka tulemust toonud. Olen rahul!

Esimene võistlus on mul juba selle nädala lõpus pühapäeval. Trenni on tehtud korralikult ja enda hinnangul on kõik sujunud hästi, niiet võin hooajale vastu minna enesekindlalt. Isegi kui ma alguses kõige paremini ennast ei tunne, siis pole ka hulllu, sest eelnevad aastad on näidanud, ma olengi pigem hilisem õitseja.
Esimest korda elus on mul hooaja alguses kõik suht ideaalses seisus ja kurta oleks rohkem kui patt. :)

Puntsik

Endrik Puntso sai Prantsusmaal grupisõidus esimese etapivõidu

Prantsusmaa amatöörklubis Pro Immo sõitev jalgrattur Endrik Puntso võitis Tour de l’Ardèche Méridionale kolmanda 102 km pikkuse etapi ja sai kokkuvõttes kümnenda koha.

Endrik-Puntso.-Patrick-Bulidon

Kolmandal etapil sõideti kolm suurt ringi, mis sisaldas ühte 3 km pikkust tõusu. Juba kümnendal kilomeetril sai Endrik Puntso koos nelja mehega tõusu lõpus äraminekusse. „Suhteliselt kergelt sai eest ära,“ tõdes rattur, kelle grupile lisandus peagi veel kaheksa meest.

„Siis ma enam tööd põhimõtteliselt ei teinud, sest minu meeskonnakaaslane oli kokkuvõttes teisel kohal. Istusin atrõõvi taga ja mingi 50 km lõpuni sain aru, et mul on täna üle keskmise head jalad ja hakkasin vaikselt mõtlema, kuidas neid realiseerida. Hakkasin ringi peal sobivat kohta välja valima.“

Jooksikute pundis oli Chambery klubis sõitev austraallane, kes ei teinud ka tööd, sest tema meeskonna mees oli velotuuri liider. Umbes 30 km enne lõppu sõnas ta saarlasele, et I’m gonna go and you gonna come with me!

„Mõtlesin, et mulle sobib,“ rääkis Endrik Puntso. „Poiss on samamoodi suuremat kasvu sõitja nagu mina ja temaga hea vunkida. Panimegi siis poole laskumise peal, kus vahepeal olid nukid gaasi põhja ja keegi ei istunud taga ära. 5 km olime koos sõitnud, kui sain aru, et tüüp veab oluliselt aeglasemalt, kui mina. Mõtlesin, et kavaldab. See moment oli meil just mingi 800 m tõusnukk käsil, kui mul tuli tagant treener ja ütles et ära selle tüübiga küll tööd tee, sest ta oli meile kokkuvõttes liiga ohtlik. Aga ma sain juba siis aru, et olen tugevam ning tõstin veits tempot ja üksi ma läinud olingi.“

Endrik Puntso sõnul oli õnneks allatuul, kuigi vahepeal puhus ka küljelt. Ta võttis endast maksimumi ja sai uhkest soolost oma elu esimese võidu grupisõidus.

Noormees tunnistas, et esimesel päeval ei saanud ta äraminekusse sisse, aga kui see oleks õnnestunud, siis tõenäoliselt ta viimast etappi võitnud ei oleks. „Nii, et olen väga rahul!“ rõõmustas esimesel etapil 14. ja teisel 18. koha saanud Endrik Puntso.

Uudise allikas: www.saaremaasport.ee

Endrik Puntso tegi avastardid

Endrik Puntso tegi hooaja avastadi Grand Prix de Carcès-Souvenir Jacques Dalmasso ühepäevasõidul, kus saavutas 96. koha. Puntso sõitis aktiivselt, olles üle poole sõidu jooksikute hulgas, kes mõni ring enne lõppu peagrupi poolt alla neelati.

Puntso jätkas hooajaga Lõuna-Prantsusmaal toimuval Boucles du Haut-Var võidusõidul kus teisel etapil saavutas klubis Team Pro Immo Nicolas Roux sõitev jalgrattur 43. koha. Tema klubikaaslane Martin Laas oli 22. Sama velotuuri kolmandal etapil sai Puntso 75. ja Laas 68. koha.

Endrik on võistlustules ka eesoleval nädalavahetusel.

 

Patu: “Panna on vaja!”

Hei hei, minu esimene postitus. Räägin natukene oma talvistest tegemistest ja olemistest. Septembris, peale Eesti meistrivõistlusi tulin ära oma uude kooli ja ka põhiliselt oma uude kodusse Otepääle, Audentese spordikooli. Seadsin end mugavalt sisse ja läks lahti jälle koolipingi nühkimine. Trenni tegin tasapisi edasi ja plaan oli kavasse võtta ka sügiskrossid oma tehnika lihvimiseks rattasadulas. Need ettevalmistused krossideks lõppesid mulle murtud rangluuga Kambja metsades. Tuli võtta sundpuhkus, mis oleks nagunii aga hiljem tulnud, kuu aega. Puhaksin selle aja, lasin luul paraneda ja tegelesin kooliasjadega. Oktoobri lõpus sain kinnituse et luu on korras ja võin trenni tegema hakata jälle. Seda ma kohe tegema hakkasingi ja sai ilusti rattaga õues sõita, sest ilmad olid head. Kavva võtsin ka kohe jõusaali ja panin pikas perspektiivis paika treeneriga oma treeningmahud ja hooaja ettevalmistuse.

Siiani on kõik ilusti sujunud ja tagasilööke pole olnud.
Elu koolis on suhteliselt rutiinne ja ajusi sööv, aga seda saab huumoriga parandada. Pole siin koolis seda õiget rahvast ka enam. Julgeks väita, et maksaks lausa raha selle eest, et Endrik, Jörgen, Martin, Kristian, Oskar, Sten ja Mihkel siin koolis veel oleks. See tähendab ainult seda, et tuleb ise krutskeid hakkata välja genereerima.

Käisin ka Muza Lepiku juures mootoriga kontrollis, kiideti väga võimsaks ja tunti kohe isa järgi ära. Koolis on hinnetega ka kõik vinks vonks ja varsti tuleb minu esimene treki laager, lähen velodroomile kihutama, ka selleks, et oma osavust ja ratta valitsemist parandada. Laager toimub veebruari lõpus, peale seda on ainult loetud päevad ja on lend Hispaaniasse, Eesti koondisega Oliva linna laagrisse 4 nädalaks. Peale seda ootab mind mu esimene tähtis katsumus Paris-Roubaix Juniors maailmakarika etapp, kus hea õnne korral tahan kõvat tulemust teha. Tegemist on munakivi sõiduga, väga raske kevadine klassik, Mihkel on seal olnud 12.

Vahepeal siin Otepääl läksid ilmad nii külmaks, et pidi kasutusele võtma suusad ja ratta varna riputama. Väga hea oli vahelduseks suusatada aga oli ainult üks 2,7 km väga tõusurohke Tehvandi ring ja seda sai päevast päeva nühitud. Näiteks 4h suuska sellel ringil tegi kokku natuke üle 1200 tõusumeetri, mida on väga palju. Alati olid esimene kes rajale läks ja viimane kes ära tuli. Selline külm kestis natuke üle 2 nädala ja nüüd olen taas ratta seljas ja tunne on väga hea. Kogun taas ilusaid kilomeetreid ja teen regulaarselt jõusaali, vastavalt treeneriga koostatud kavade järgi. Koju ei ole ka jälle jõuludest saadik saanud ja ei tea ka millal uuesti saab. Tahaks vahelduseks minna ja sealsed sõbrad ja pere üle vaadata.

Järgmiseks aastaks sain ka endale sponsorid, kellele suure tänu võlgu jään, et nad olid nii lahked, et aitavad minu sportlasteele kaasa ja minu peale oma aega pühendavad. Nüüd on vaja ainult ise mees olla ja ,,Panna on vaja!’’ Ootan suure huviga võistlusi ja neid katsumusi, mis mind uuel aastal uues juunioride vanuseklassis ees ootavad.
Peatse kirjutamiseni

Patu.